Elujõusaal sai üheseks! Palllju õnneee!

Täna, 28. mail täpselt aasta tagasi - 2017.aastal, pidasime saalikese avamispidu. Mis tundub eriti ammu praegu. Ilmselt sellepärast, et selle ühe väikese aasta sisse on mahtunud terve elujagu sündmuseid ja õppetunde ja kohtumisi ja väljakutseid ja kirjeldamatut rõõmu ja sadu pisaraid ja absoluutselt mõõtmatut tänulikkust ja piisavalt hirme ja siis jälle nende ületamist ja lahustamist, tuhandeid inspireerivaid hetki ja tantsu ja noh. Saate aru küll. Kõike. Lapsi ja suuri ja kõiki. Ainult loomi vist ei ole meil käinud. Veel.

Kui ma aasta tagasi saalil sündida aitasin (sest mul on kogu aeg selline veendumus ja sisetunne olnud, et ta lihtsalt juba nii ammu ja kannatamatult ootas, et keegi aitaks), siis ausalt, umbestäpselt sellisest vaibist (mitte vaibast, kuigi vaibad on ka ilusad, tõesti) ma unistasin nagu saalis praegu on. Või ongi olnud kogu aeg. Seda tunnet või vaibi on muidugi absoluutselt võimatu sõnadega kirjeldada (nagu kõiki selliseid), aga kes on käinud, see on ilmselt tundnud.

Ja mida ma olen selle aasta jooksul lisaks kõigele ülalmainitule (tahaksin siinkohal veel eraldi rõhutada sõnu „õppetunde“ ja „väljakutseid“, aga samas tegelt ikkagi ka „kirjeldamatut rõõmu“. Mm, ja väga-väga ka „tänulikkust“. Ja „kohtumisi“) veel tundnud on see, et saalil on oma hing ja teadvus. Päriselt on selline tunne. Ma alati ei mõista kohe (ja teinekord ka mitte hiljem päris täpselt), miks ja kuidas ta mõningaid niite tõmbab, aga tagantjärele on hämmastav igasuguseid seoseid näha. Väga peen süsteem. Mistõttu on mul tohutu usaldus saali ja tema teekonna vastu. Enne oli ka, aga see oli nagu selline üldisem, et usaldan elu kulgu ja nii. Aga nüüd ma usaldan kohe eraldi ja tugevalt ja austusega ja hämmastusega ja rõõmustväriseva südamega seda väikest (ikkagi ju alles ühene!), aga müstilist ja kahtlemata väekat saalihinge.

Siia aasta sisse mahub väga palju supertoredaid ja laadivaid tunde, üritusi, momente ja inimesi. Nii palju. Ma olen tänu saalile saanud realiseerida päris mitmeid oma unistusi ja plaane (ja saanud inspikat juba tulevasteks ka!), kutsudes siia mind inspireerivaid inimesi ja minu silmadesse sära toovaid töötubasid ja lootes, et need inspireerivad teid ka, armsad inimesed. Ja kindlasti olen õppinud niimõndagi maist ja vajalikku nagu näiteks igasugust värki turunduse kohta. Ja mõistnud, et jube kasulik on ikkagi ka ratsionaalsus ja majanduslik mõtlemine (ma märgin, et ma olen mõistnud, mis ei tähenda, et see oleks mu tugev ja lõpuni väljaarendatud külg). Aga kõige enam olen ma sel aastal õppinud ja saanud harjutada sellist voolamist ja usaldamist ja lõdvestumist sellesse, mis on. Aktsepteerimist. Ja seda, et rapsimine ja lahmimine ei vii kindlasti otsemat teed sihile.

Ei, tegelikult kõige enam olen koos saaliga uuesti ja uuesti mõistnud seda, mida ma olen läbi aastate teadnud ja millegipärast ikka ja jälle endale üllatusena tõdenud (nagu ei usuks), kui inimlikud ja sarnased me inimestena tegelikult oleme. Ja kui väga meil on vaja teisi inimesi meie ümber, et tunda end õnnnelikuna ja hoituna. Meil on nii vaja tuge ja rõõmu ja lihtsalt koosolemist. Võib olla see sagedus on erinev – kes vajab sellist inimeste tuge igapäevaselt, kes korra kuus. Aga mul on tugev teadmine, et meil kõigil on vaja tunda, et me oleme osa mingist seltskonnast või ringist või muust kooslusest. Minul on väga. Ja sellepärast olen ma südamest ja hingest ja peast ja igalt poolt põhjani ja taevani tänulik, et Sa oled tulnud ja käinud ja olnud. Sest tänu Sinule olen ju mina ka saanud olla osa seltskonnast ja kogukonnast ja ringist ja kooslusest ja tundnud end õnneliku ja hoituna. Ja lisaks näinud, kuidas teised on ka.

Ja ma olen aru saanud, et mul on igaühelt, kellega ma olen oma elus kohtunud, olnud midagi õppida või midagi märgata, mis on viinud mingi teadmise või kogemuseni (muidugi ma pole alati sellest teadlik olnud, aga nüüd vaikselt nagu vist olen juba!). Kõik te olete nii huvitavad ja oma lugudega ja teadmistega, kui te ainult neid jagada tahate. Absoluutselt kõik – nii väga väikesed kui väga suured.

Nii et ma ootan alati Sinuga kohtumist – olenemata sellest, kas me oleme juba enne kohtunud või mitte. Ja nii ka järgmisel aastal ja järgmisel ja järgmisel, kusiganes. Aitäh.

Eelmine
Ülemaailmne 40-päevane pööripäevani viiv meditatsioon enese ja teiste ülendamiseks ja sära ja rõõmu äratamiseks ning üle-eestiline 40-päevane harjutusteseeria

Vastused puuduvad

Email again: